Kubricku "Särav" on kinosse jätnud jälje paljudele põlvkondadele. Vaatasin seda lapsena, kartsin väga peategelast Jack Nicholsoni. Ta mängis minu arvates väga veenvalt. Loomulikult vaatasin suurena seda pilti mitu korda üle, kuid see ei jätnud mulle siiski tugevat muljet, nagu lapsepõlves, nägin millegipärast teatavat alahindamist. Ja nüüd, peaaegu 40 aastat hiljem, oli 2019. aastal järg nimega "Doctor Sleep", mis suutis koguda palju erinevaid ülevaateid ja ülevaateid.
Filmi üksikasjad
Muidugi tean ma Stephen Kingi raamatuid vähe. Olen lugenud ainult ühte. Nagu selgus, ilmus The Shiningi teine osa tagasi 2013. aastal ja nad otsustasid selle filmida alles 2019. aastal. Olles kogemata selle pildi treilerit näinud, tekitas see video kohe positiivseid emotsioone. Kuid mulle meeldib selliseid filme vaadata mitte kinos, vaid kodus üksi, kustuvad tuled. Ja just hiljuti "jõudis ringi" vaadata kauaoodatud filmi.
Peamist rolli mängis üks minu lemmiknäitlejaid - Ewan McGregor, nimelt poiss Doc, kes kasvas üles, kuid omab endiselt nn sära. Maalimise käigus selgub, et ta pole selles maailmas üksi. Ja kuidas ta ka oma kingitust tuhmida üritab, on parem lõpetada joomine ja jätkata oma oskuste arendamist, sest nad vajavad tema abi. Tulenevalt asjaolust, et Doctor Sleep taastab oma sära, puutub temaga kokku veelgi tugevamate võimetega peategelane. Vähemalt filmides näidatakse teda kõige tugevamana. Ja selle pildi antagonistid olid rühm inimesi (või mitte inimesi või EI inimesi). Ta otsis peamiselt lapsi, kellel olid ka superoskused, nad lihtsalt tapsid ja toitusid sellest kiirgusest.
Filmi lõpp oli piinlik, tundus veidi kortsus. Kuid üldiselt jättis see film hea mulje. Jah, siin pole nii hämmastavat režissööri- ja kaameratööd kui Kubricku oma, siin pole nii õõvastavaid helijärjestusi ja kangelaste mängu, kuid millegipärast nägin ma välja nagu lapsepõlves, ilma peatumata, suure huviga, meenutades neid esimesi emotsioone esimesest osast pilte.
Autor: Valerik Prikolistov
